Klassitsism

Oma konspektist:

• Suured muutused Euroopas - põhjuseks Suur Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad.
• Hariduse ja loodusteaduste areng,
• Rahulolematus ühiskonna seisusliku korraldusega.
• Valgustusajastu(18.saj keskpaik)
• 1760-1830 Euroopas ja Põhja-Ameerika levinud kunsti ja arhitektuurisuund.

Üheltpoolt andsid sellisele valgustusajastule aluse erinevad valgustusfilosoofid. Ja teiselt poolt arheoloogilised väljakaevamised.

"Mõtlen, järelikult olen."  Rene Descartes.

Rene Descartes

Jean-Jacques Rousseau

Goethe

Klassitsismi jagunemine:

1) Varaklassitsism 1770-1800

2) Kõrgklassitsism 1800-1830

- mõistuspärasus

- välditi segast, korratut

- toetuti antiigile

• Klassitsismi puhul saigi oluliseks antiikkunsti eeskujude järgmine. Avanes seninägemata pilt antiigiajastule.
• Arhitektuuris oli suur mõju Andrea Palladiol ja antiigil.
• Kolosaalorder (üle 2-korruse ulatuvad sambad)
• Lihtsus, rangus, reeglipärasus ja suurejoonelisus.
• Ümarkaare ja kupli kasutamine.
  ------------------------------------------------------------------------------------------------

Arhitektuuris kasutati rohkesti sambaid, kupleid ja kolmnurkseid viile. Ehitati suuri harmoonilisi ansambleid (näiteks Peterburis). Eestis esindavad klassitsismi Tartu Ülikooli peahoone (1803–1809, arhitekt J. W. Krause), Toompea haldushooned ja hulk mõisaansambleid.

Perioodi ca 1770–90ndate aastateni võib Eestis pidada varaklassitsismiks, kus klassitsismi elemente kasutati enamjaolt käsikäes baroksetega. Parioodi ca 1800–30 (osalt ka 1840) võib pidada kõrgklassitsismi ajastuks, mil baroksed vormid olid enamikes osades juba hüljatud. Sellele järgneb nn järelklassitsismi periood, mil valitsenud historitsismis kasutati sageli veel endiselt klassitsismi elemente või (harvemini) ehitati endiselt klassitsismi reeglitest lähtuvalt. Alates 20. sajandi algusest räägitakse nn neo- ehk pseudoklassitsismist, mille kõrgaeg oli Eestis 1940–50ndatel aastatel (vahel nimetatud ka nn stalinistlikuks arhitektuuriks).

Maali- ja raidkunstis eelistati mütoloogilist või ajaloolist ainestikku. Portreedele oli omane idealiseeriv laad. Kompositsioonis taotleti selgust ja rahulikkust.

Kuulsaim prantsuse maalikunstnik:

Jacques-Louis David

David oli aktiivne revolutsioonitegelane Prantsuse revolutsiooni ajal ja ta kuulus Rahvuskonventi ja Ühiskondliku Julgeoleku komiteesse, mis hääletas kuninga hukkamise poolt. Robespierre'i sõbrana omandas ta laialdased võimalused Prantsusmaa kunstielu ümberkorraldamiseks. Pärast Robespierre'i võimult kukutamist ja Napoleoni võimuletulekut sai Davidist Napoleoni õuekunstnik. David oli sunnitud Prantsusmaalt emigreeruma 1815. aastal seoses Bourbonide võimuletulekuga ja oma kodumaale ta enam ei naasnud. Tal oli palju õpilasi ja seetõttu võib teda pidada Prantsuse maalikunsti suurimaks mõjutajaks 19. sajandil.

                                                      "Horatiuse vanne"